Et saada tagasi lapselik vabaduse ja hääduse tunne, tuleb muu hulgas eneses vabaneda ka klounihirmust. Jah, mul pole küll toda USA kultuurist pärit tapjaklounihirmu, aga siiski olen pisikesest peale peljanud toda veidi lärmitsevat ja oma nägu maskiks moondavat osa sootsiumist.
Duo Schokokokaboom on üks südamlikum klounipaar, keda ma näind. Igasugune osalusteater on mu jaoks hirmus, aga kui lapsed kolmapäeva õhtul asjaga nii kaasa läksid, tekkis endal ka rõõmus ärevus (üks pelglik pisarapõsine pisipoiss vaatas ka lõpuks kogu seda möllu suuril silmil) – jah, klounipaari "Talvetsirkus" ongi väike jõulusoovimuinasjutt. Kõik üdini lihtne, südamlik, hurmav-hoidev.
Mingis mõttes – kuigi muidugi tsirkusekola oli neil parasjagu ühes – tõestab Schokokokaboom seda, et vähem on rohkem. Et lihtsad ideed töötavad. Kui laval on muidugi inimesed, kes neid lihtsaid ideid kanda jaksavad. See on see koht, kus kõik sõltub lavalisest energiast. Muide, südameheadus ja hoolimine paistab ka välja: kui klounid kedagi lavale tõmbavad ja tema arvel siis labaselt-kiuslikult nalja teevad, on see mu jaoks kuidagi nõme. Aga kui klounid kutsuvad kedagi kaasa KOOS nalja tegema, on see hoopis teine tera.

​Autor ja foto nr 1 allikas: Jürgen Rooste
Foto nr 2: Miss Chrissy Kriss